Digitaalse tindiprinteri protsessi ainulaadse olemuse tõttu peavad UV-kiirgusega kõvenevad tindiprinteri tindid vastama täpsetele ja rangetele nõuetele, mis on seotud paljude füüsikalis-keemiliste omadustega.
Viskoossus on kriitiline tegur; see peab olema äärmiselt madal, tavaliselt vahemikus 10–30 sentipoise (cP) või isegi madalam, et tint pääseks sujuvalt läbi prindipea mikrodüüside ja moodustaks stabiilsed tilgad.
UV-kiirgusega kõvenevad tindiprinteri tindid vajavad peaaegu hetkelist kõvenemist (suurusjärgus millisekundites), et vältida tilkade levimist või verejooksu aluspinnale, võimaldada "märg märjale" printimist ning vältida määrdumist või nihkumist.
Pindpinevust tuleb täpselt kontrollida, et saavutada tasakaal stabiilse tilkade moodustumise ja lennutrajektoori ning aluspinna tõhusa niisutamise vahel.
Pigmendi dispersioon on peamine füüsikaline omadus, mis mõjutab tindi värvilisust, läbipaistmatust, viskoossust ja süsteemi üldist stabiilsust.
Tint peab säilitama termilise stabiilsuse prindipea töötemperatuuridel (tavaliselt 40–50 kraadi).
Lisaks peavad UV-kiirgusega kõvenduvad tindiprinteri tindid omama kindlat elektrijuhtivuse taset, et need vastaksid seadme elektrooniliste juhtimissüsteemide nõuetele. Värvitihedus määrab prinditava pildi värviküllastuse, samas kui keskkonnaohutuse, ilmastikukindluse ja kulumiskindluse osas kehtivad täiendavad nõuded.
Need füüsikalis-keemilised omadused kokku moodustavad aluse, mis võimaldab UV-tindiprinteri tehnoloogial saavutada kvaliteetset ja ülitõhusat printimist.
